Aianduspäevad

“Aianduspäevad – Eestimaa kauniks ja roheliseks 2008” “Harju Ekspress” 08.09.2008 Autor: Tiina – Mari Viides

Eesti Dendroloogia Selts, Eesti Kodukaunistamise Ühendus ja Ellamaa Arboreetum panid seljad kokku ning korraldasid 15.-17. augustil Nurga puukooli ja Ellamaa Arboreetumi territooriumil rahvusvahelised aianduspäevad.

Aianduspäevad on saamas traditsiooniks, mida peetakse alati augusti keskmisel nädalavahetusel. Nagu varasematel aastatel, nii olid ka tänavu oodatud kõik huvilised ja aiapidajad ning kohale kutsutud parimad aednikud, teadurid ja taimekasvatajad. Aianduspäevade puhul pidasid külalistele loenguid ja jagasid tasuta konsultatsioone oma ala parimad spetsialistid Eestist ja Lätist ja kaugemaltki. Oma toodangut pakkusid mitmekesise sortimendiga puukoolid ja taimekasvatajad. Esindatud olid Eesti kliimasse sobivad okaspuud, lehtpuud ja põõsad, elulõngad, roosid, rododendronid, viljapuud, püsililled ning kohapeal sai osta erialast kirjandust Maalehelt.

Kolmel päeval oli kõigi huviliste päralt tasuta sissepääs liigirikkasse Ellamaa Arboreetumi. Ürituse avasid Rudolf Pehter (Ellamaa Arboreetum, Nurga Puukool), Aino Aaspõllu (Eesti Dendroloogia Selts ja Eesti Kodukaunistamise Ühendus).

Aino Aaspõllu, Eesti Dendroloogia Seltsi esinaine, milliseid tendentse on märgata viimaste aastate Eesti iluaianduses?

“Rõõmu teeb see, et peale tuleb palju uusi andekaid inimesi ja paistab, et iluaiandus on noorte seas populaarne ala. Ning ka see, et Eesti aiakujunduses on ilma hakanud tegema Räpina Aianduskooli kaugõppe lõpetanud.”

Aianduspäevadele tuleb aasta aastalt aina rohkem huvilisi kohale. Tullakse Eestimaa kaugematest nurkadest ja välismaaltki. Mis on ürituse magnetiks?

“Magneteid on mitu. Üks kindlasti see, et traditsioonina iga aasta augustis toimuvatest aianduspäevadest on saanud aiapidajate, erialainimeste ja kollektsionääride kokkutulek. Peetakse loenguid, arutletakse, vaieldakse, müüakse, vahetatakse, antakse konsultatsioone ja veedetakse looduse keskel mõnusalt aega. Mõni huviline ei pane paljuks isegi Leedust, Lätist, Soomest, Poolast või Hollandist kohale tulla, sest aednike ning sordiaretajate paremik on toonud kaasa põnevaid uusi ja häid äraproovitud vanu sorte ning tavakauba hulgas vahetab omanikku nii mõnigi haruldus. Sellel aastal oli kohal Inčukalnsi puukool Lätist, Niks Ozolsi isikus, kes paljundab juba 20 aastat Lätis katsetatud Baltikumi kliimasse sobivate kanarbike sorte. Eriti muljetavaldavad olid täidisõielised kanarbikusordid. Tartu puukoolist oli kohal Alvar Peterson, kel kaasas suurem kollektsioon lehtpuid, -põõsaid ja okaspuid, Valgeanso talu esindajana Airi Loid oma püsililleväljapanekuga. Ning muidugi vajavad eraldi äramärkimist sellised vanameistrid nagu roosikasvataja Rein Joost ja elulõngakasvataja Erika Mahhov. Harri Poomil Saare-Tõrvaaugu Aiandustalust olid kaasas viljapuud, virsikud, aprikoosid, viinamarjad ja kaktused ning tema juurest võis peale õunapuude osta perepuuna kaasa ka ploome, kirsse ja murelipuid. Väino Eskla andis pikaaegse uurimustöö põhjal ülevaate perspektiivsetest musta sõstra sortidest Eestis ja „illustreeris“ oma loengut kaasatoodud marjakobaratega, mida kõik huvilised jutu kõrvale maitsta said.”

Millest aianduspäevadel veel räägiti?

“Üheks märksõnaks oli taimekaubandus Eestis. Sellel teemal toimus vaba arutelu kus spetsialistid ja aiapidajad oma arvamust avaldasid. Arutleti kus on puudusi ja mida peaks ette võtma, et olukorda parandada. Dendroloogidele teeb muret see, et asjatundmatu tarbija on aiandustandril riigi poolt täiesti kaitseta jäetud. Üheski ministeeriumis ei ole vastavat ametikohta ning ka tarbijakaitse ei kaitse kodanikku kui too on ostnud rämpstaimi. Aga sellist kaupa turul liigub. Ja mitte vähe. Türi lillelaadale oli sellel kevadel müügile toodud mitu rekkatäit mittekvaliteetseid välismaise päritoluga istikuid, millega äritsesid isikud, kes aiandusest üldse midagi ei teadnud. Istikud olid transpordil läbi kuivanud ja sisuliselt on niisuguse kauba müümine pettus, sest kui klient need paljukannatanud taimed maha istutab, siis hakkavad nad vaikselt hääbuma ja mingit aiailu neist ei kasva. Räägiti ka sellest kuidas alguses nii hoogsalt turule tulnud aiakaubamaja Hortes hakkab end üha rohkem halvast küljest näitama. Näide elust enesest kuidas esikohale seatud kasum ei tule kasuks headele kauplemistavadele. Horteses on müüjaid, kes ei tunne taimi, sest ostjatele on soovitatud osta külmaõrnu sorte, mis meie kliimas on hukule määratud, müügiplatsil on näha olnud kahjuritest nakanunud ning läbikuivanud taimi. Oli kuulda spetsialistide poolt tehtud kriitikat Juhani Puukooli istikute kvaliteedi kohta. Enamik teemasid olid õnneks meeldivad – tutvuti uute roosisortidega, kuulati loengut väetistest ja räägiti viljapuude ja mustsõstarde soovitussortimendist. Juttu tehti uutest trendidest linnahaljastuses ja avaldati heameelt ilusa fantaasiarikka maastikujunuduse üle siin ja seal üle Eestimaa. Esile võiks tõsta Tartu, Viljandi ja Valga linnahaljastust. Muuhulgas jõuti järjega viimaks Tallinna parkide ja linnapuude seisukorrani, kuid nüüd kostus palju laitvaid hääli. Tallinna puud on väga halvas olukorras. Kas Tallinna Linnavalitsus teab, et Tallinna tänavatel ringutab käsi taeva poole ligi tuhat kuivanud puud?”

Laupäeval tutvustas külalistele oma kollektsiooni MTÜ Ellamaa Arboreetumi omanik Rudolf Pehter ja üks Aianduspäevade korraldajatest.

Rudolf Pehteri põhiline kirg on okaspuud ja arboreetumis kasvab kokku umbes 1500 okaspuud. Muid puid-põõsaid üle tuhande. “Kollektsioon sai alguse eraaiast 11 aastat tagasi ja laiem huvi okaspuude vastu tekkis siis kui selgus, et Eestis ei ole neid asju saada, mida meie oma aias näha tahaksime. Siis hakkasimegi abikaasaga mööda maailma ringi reisima ja reisidelt võimaluse korral ka taimi ja seemneid kaasa tooma. Algasid katsetused taimmaterjaliga, et kindlaks teha, mis meie kliimas kohaneb, mis ei kohane. Minu tegevuse eesmärk on muuta eesti aiad mitmekesisemaks ja sordirikkamaks,“ räägib Rudolf oma arboreetumi tekkeloost. „Aga kui küsite, millal minust aednik sai, siis see võis olla millalgi umbes siis kui ma käisin lasteaia viimases rühmas. Kasvatasin oma peenral mairoose, paljundasin neid ja teenisisn nende müümisega endale taskuraha. Mäletan, et sort oli väga ilus, topeltõieline ja seda osteti minu käest heameelega.”

Kuidas hangid oma kollektsiooni uusi liike ja sorte?

“Tavaliselt ikka ise, oma käel. Eks aastatega ole peaaegu kogu Euroopa läbi sõidetud. Kõige ekstreemsemad otsingud viisid Tšehhi ja Slovakkiasse. Aga Inglismaaltki sai kord tuldud taimi täis bussiga, millel järelhaagis taga. Tollal ei olnud Eesti veel Euroopa Liidus ja kontroll piiril oli äärmiselt range. Sõprade vahendusel on taimi ja seemneid saadud Siberist, Venemaalt ning isegi Põhja-Ameerikast.”

Mis on kõige haruldasemad taimed sinu kollektsioonis?

“Neid on mitmeid, kuid kõige haruldasemaks pean ise Glüptostrobust. Tema ladinakeelne nimi on Glyptostrobus lineatus, ning see taim kasvab looduslikult vaid ühes kohas maailmas – ühel Vietnami saarel kus tema kasvuareaal on vaid paarkümmend ruutkilomeetrit. Väga huvitav subtroopiline okaspuuliik. Loomulikult kasvatan teda potis, sest tema kliimatsoon on 10. See tähendab, et üle ühe kraadi külma on talle juba ohtlik. Teise, Eestimaal juba natuke levima hakanud haruldusena, mainiksin niisugust taime, nagu on sirmokas (Sciadopitys verticillata). See väga efektne okaspuu on oma perekonna ainuke liik ning kasvab Jaapani mägedes suurte puudena ligi kilomeetri kõrgusel. Kuna täiskasvanud puu kuju meenutab vihmavarju, siis on tema inglisekeelne nimetus Umbrella pine (vihmavarjumänd). Kuna sirmokka kliimatsoon on 5-6, siis sobiks ta Eesti pehmema kliimaga aladele (saared, Lääne-Eesti). Minu aias kasvab see puuke 2006. aastast ja kahjustusi ei ole esinenud. Talvel katan igaks juhuks kuuseokstega.
Ja kolmanda aardena tooksin esile 15 hõlmikpuu sorti. Kui tavaliselt on kõige levinum harilik hõlmikpuu, siis tema sordid on vähelevinumad. Arboreetumis on olemas ka hõlmikpuu kõikvõimalikud kääbus-, kera-, leina- ja sammasvormid, on olemas kirjude lehtedega vorm. Hõlmikpuu lehtedest saab, muide, väga head teed.”

Kuidas on kollektsioonidele mõjunud see, et Eesti talved soojenevad?

“Muide, see teema tuli isegi aianduspäevade raames arutuse alla. Ütleks nii, et pole head ilma halvata. Külmaõrnad taksonid näevad kevadeti küll reipamad välja, kuid seoses pakase puudumisega on aktiveerunud ootamatud kahjurid ja seni kontrolli all olnud seenhaigused. Esmajoones tuleb manida kasvuhoone kedriklesta, kes varem ei suutnud katmikalata üldse hakkama saada, kuid on nüüd kolinud metsa alla vabasse loodusesse ja järsult oma toitumisharjumusi muutnud. Sealt ründab ta ka aedu. Kui teil on aias kanada kuuse vorm „Conica“, mis hakkab kahvatuma ja siis kolletub, ning kui seenhaiguste vastu pritsimine ei ole aidanud, siis võib olla tegemist kedriklestaga. Palja silmaga on kahjurit puukesel raske avastada, kuid tema kohalolekust annavad tunnistust haprad võrgud kuuseokste vahel.”

Sinu iluaias ja puukoolis käib aasta jooksul tohutu hulk eestimaalasi. Kas eestlane on aiandusega sinapeal?

“Jah, üsnagi ja tundub, et aasta aastalt ikka rohkem. Kui mõnda aega tagasi tuli peaaegu igale ostjale iga taime kohta hooldust käsitlev jutt kaasa rääkida, siis tänapäeva ostja on haritum ja ütleb enamasti, et selle kohta on ta juba lugenud. Ka uusi sorte teatakse küsida. Meeldivalt tunnetatav on kodus tehtud eeltöö ja see, et inimesel ei ole ükskõik millega ta oma aeda kaunistab. Kindlasti on selles suur osa kõikvõimalikul aiandust käsitleval kirjandusel, mida praegu kõikjal vabalt saadaval on. Asjatundlik ostja on hea ostja,” arvab tippaednik.

Kas ka aianduses võib täheldada teatud “moetaimi”, mida ühel aastal kõik ostavad kuid mis vahelduvad aastatega, et teha ruumi uuele moele?

“Võib nii öelda küll. Kui kümme aastat tagasi oli moodsate eramajade haljastuses läbivaks moejooneks elupuuhekk, suur muruplats ja kolm kivi paari põõsaga, siis nüüd püüeldakse aiakujunduses omapära poole – tahetakse, et ei oleks nagu naabril, et oleks täiesti omanäoline aed. Eriti iseloomustab see isetegijaid, kes ei lase aeda valmis ehitada tellimustööna mõnel haljastusfirmal, vaid loovad selle oma kätega. Isetegijad hindavad omapäraseid okaspuuvorme, värviliste lehtedega puid ja põõsaid, osatakse küsida dekoratiivkõrrelisi ja aedadesse hakatakse jälle istutama viljapuid. Eriti populaarsed on perepuud, kus ühele tüvele on poogitud mitu erinevat sorti viljapuid.”

Ja kui aednike lemmiktee juurde tagasi tulla, siis kuidas ikkagi maitseb hõlmikpuu tee?

“Omapärane, meeldiv, eksootiline, natuke lääge, kuid kõik vajakajäämised maitses, kui neid peaks olema, korvab jooja jaoks teadmine, et hõlmikpuud on võrreldud kasulikkuse poolest zen-zenniga. Lehed tuleb muidugi korjata oma aia puu otsast ja siis kui nad veel rohelised on,” lisab Rudolf muiates infot, sest mine neid teehuvilisi tea.